Seiklused Ukrainas

Kaks blondi tüdrukut istuvad tee ääres, silmapiiril ainult rida rekkaid ja saatjaks kõrvetav päike.
Kuna olime oma rekkajuhiga kokku leppinud, et saame teisel pool piiri kokku, jäime teda ootama. Aga jama oli selles, et meil polnud õrna aimugi kui kaua tal minna võib. See autode rida, mis oli Ukraina poole peal, ei näidanud liikumise märkigi. Otsustasime, et ootame mingi aja selle lõõskava päikese käes ja siis hääletame edasi. Pea 40 kraadises kuumuses passida on ikka tõeliselt rammestav. Otsisime oma sildid välja ja hakkasime pärast pooletunnist ootamist edasi hääletama.
Mingi hetk võttis meid peale üks natuke kahtlane väikekaubik, kõva Ukraina tümps sees käimas, juhiks keskealine mees ja kaassõitjateks 2 teist meest. Just enne olime me mõelnud, et ei istu autosse, kus on meist arvuliselt rohkem mehi, kuid tegime seda siiski. Meie õnneks kaks kaasreisijat väljusid paari km pärast. Juht proovis meiega ukraina keelt rääkida, aga kuna me aru ei saanud, läks ta kergelt närvi ja sõitis kahtlaselt. ta tahtis, et ma eesistmele roniks, kuid ma ei julgenud ja Karolin arvas ka, et see pole hea mõte. Selle peale ta vist ärritus veelgi ja tegi imelikke nägusid. Mingil hetkel helistas ta kellelegi ja keeras metsa vahele. Me muidugi olime juba šokeeritud ja ütlesime talle, et tahame maha. Tema aga kinnitas, et 5 minutit,  ta tuleb kohe tagasi. Karoliniga pidasime plaani, et kas jookseme minema, aga juba oli mees tagasi. Ilmselt tegi ta lihtsalt metsapeatuse, aga meie hirm oli juba meile igasuguseid mõtteid pähe istutanud.
Pärast suhtus see mees meisse eriti kahtlustavalt, sest me arvasime, et äkki ta tahab meid ahistada. Kui ta meid enne linna sissesõitu maha pani, hingasime kergendatult. Olime elus ja terved.
Läksime bensiinijaama, et uurida kuidas linna saab, seal olid nii toredad inimesed, kes isegi inglise keelt rääkisid ja meile raha vahetasid. Saime teada, et varsti läheb buss kesklinna, muidu oleks liiga pikk maa. Läksimegi oma kodinatega bussi peale ja pärast väikest jalutuskäiku peatusest, olimegi selles kaunis linnas.
Ukraina üllatas meid oma odavusega. 1,5 euro eest sai suure prae ja õlle. Ja mitte mingis suvalises kohas, vaid täiesti korralikus kohvikus, kus oli isegi wifi. Kuna meil oli õhtuks ööbimine olemas, aga tahtsime omapead ringi vaadata, jätsime kotid söögikohta ja läksime pilte tegema. Chernivtsi on tõeliselt ilus linn! Ühe euro eest saime umbes 24 Ukraina raha. Käisime ka pangas seda vahetamas ja raha välja võtmas, sest kaardimaksega on seal lood mitte nii lillelised kui Eestis.
Õhtul kohtusime oma hostiga, kelleks oli 40 aastane Ungari mees. Oma suure suhtlemisvajadusega, külvas ta meid üle teadmistega ukraina kohta. Hommikul, enne kui Lvivi poole teele asusime, tegi ta meile veel 2 tunnise tuuri linnas. Juba pidimegi head aega sellele väikesele Ukraina linnale ütlema.
Hääletamine Lvivi ei võtnud ka kaua aega. Saime jälle mingi kaubiku peale, kus oli 2 noormeest ja üks naine. Kaubiku tagaosa oli tühi, ainult üks lahtine kaheinimese pink oli sinna pandud. Isegi põranda külge polnud seda kinnitatud. Mis seal ikka, istusime sisse ja olime õnnelikud, et meil nii palju ruumi seal furgoonis on. Pärast väikest vestlust tuli välja, et see lõbus seltskond sõidab Lvivi, et teha viisat Eestisse minekuks. Milline kokkusattumus!
Teed Ukrainas on küll hullemad kui põld. Meie sõit nägi välja nii, et me kaubiku tagaosas lendasime koos pingiga, samal kui meie juht 120 km tunnikiirusega maastikusõitu ühest august teise tegi.