Kuigi Ungari oli meid oma seiklustega veidi ära ehmatanud, ei löönud me risti ette ja asusime varavalges Rumeenia poole teele. Teadsime, et meil on läbida 600 km, mis tundus küll ebareaalne maa. Siiski olime väga optimistlikud ja lootsime õhtuks kohale jõuda. Siis me veel ei teadnud, millised teed mägede vahel meid ees ootavad.
Saime natuke aega hääletada, kui meid võttis peale punt noormehi. Saime teada, et nad sõidavad Rumeeniasse ja tulid Tšehhist. Juhuslikult selgus, et nad sõidavadki läbi selle linna, mis meie sihtpunktiks oli. Milline juhuslik vedamine!
Sõitsime vaikselt 5kesi ühes autos 14 tundi läbi Transilvaania imeliste vaadete. Vastu ööd jõudsime Iasi - milline kergendus, olimegi kohal.
Jätsime juba sõbraks saanud poistega hüvasti ja asusime kesklinna poole teele, et seal šampust juua ja tähistada, Saime kokku ka oma sõbra Ioni ja tema sõbraga. Natuke aega nautisime hetke ja asusime oma kodu poole teele. Sel õhtul olime nii läbi, et ei jaksanud midagi muud teha kui ainult magama minna. Korter oli rahvast täis, sest peale Ioni, elas seal ka üks noorpaar ja lisaks meile jäi samasse tuppa ööbima ka Ioni kodutu sõber. Seal me siis magasime - kolmekesi ühel voodil ja tundmatu poiss põrandal.
No comments:
Post a Comment