Lviv ja tee Poola

Enne kui mu mälu lõplikult tuhmub, kirjutan siia üles meie reisi viimased osad. nagu eelnevas postituses kirjas, oli meie Lvivi sõit üsna huvitav :D Meie reisiseltskond oli super, aga juhi sõidustiil küll kriitikat ei kannata. Kogu tee, mis ma seal autos viibisin, suutsin vaid mõelda, et mis siis saab kui me nüüd õnnetuse teeme. Mul ei ole kindlustust, mis Ukrainas kehtiks, ja mu vanemad peaks kogu ravikulu kinni maksma. Külmavärinad tulid peale, muud ei jäänud üle kui parimat loota ja palvetada.
Süda hakkas vist mitu korda rahulikumalt lööma, kui linna piiri ületasime. Lviv on päris suur linn -  ligi 800 000 elanikuga, nii et kesklinnas õige koha leidmine võttis omajagu aega. Kui autost väljusime, kinkis autojuht meile vana hõbemündi, ilmselt hea õnne jaoks. Mõtlesime Karoliniga, et poolitame selle ja jätame õnnetalismaniks.
Kuna meil oli kinnisideeks ööbida kirikus ja Lvivis oli meil ainult tagavara couchsurfingu koht ühe tüdruku juures, kes väga sõbralik ei tundunud, siis võtsime julguse kokku ja läksime ühte katedraali kesklinnas luba küsima. Inimesed olid küll väga sõbralikud, kuid jätsime vist veidi ebastabiilse mulje oma sooviga kirikus ööbida. Igal juhul ei olevat see selles kirikus võimalik ja meile hakati kohe mingit öömaja otsima. Seda me ka ei soovinud. Läksime ühte kohvikusse ja hakkasime mõtlema, mida edasi teha. Hosteleid vaadates, leidsime suurepärase pakkumise ühes kesklinna kohas. Maksime vist 5 euri öö eest, kui sedagi. Panime oma asjad sinna ja läksime viimast õhtut nautima, riietasime end lausa pidulikult pikkadesse kleitidesse.
Nii mõnus sume suveõhtu, tõeline nauding. Sõime pelmeene ja nautisime külma Ukraina õlut. Natuke sain veel vene keelt praktiseerida, kui selgus et selles kohvikus kaardiga maksta pole võimalik. Õnneks kõik laabus hästi, pärast poolt tundi sularahaautomaadi otsimist.
Järgmisel päeval oli meie äratus juba varahommikul, et hääletada poola piiri poole. Meil polnud õrna aimugi, kas ja kui kiiresti meid sealt üle lastakse, pistise pakkumiseks meil sularaha enam ei olnud.
Pärast teeküsimisi, sõitsime ühistranspordiga linna äärde ja võtsime koha sisse ühel ohutussaarel. Peale meie oli seal teisigi hääletajaid, kes ilmselt oma igapäevaostlemisi tegemas käinud olid ja nüüd mitteametlike taksode peale tunglesid.
Selles mõttes me läksime riski peale välja, et valisime piiriületuseks koha, kust jalakäijad üle minna ei tohtinud. Lootsime, et auto, mille peale saame, sõidab üle piiri. Kuskil 5 minuti pärast peatuski väike kaubik, kus peale meie oli veel mingi breketitega noormees ja mingi onu veel. See eesistmel olnud onu väljus paarikümne km pärast, breketitega noormees tahtis ka üle piiri saada.
Jõudsimegi piiripunkti, sabad olid meeletud. Saime seal istuda, päikest võtta, veel istuda ja oodata. Autot kontrolliti kolme erineva inimese poolt, nagu meidki. Samas inimesed tundusid sõbralikumad kui Rumeenia poolsel piiril.
Kokku läks meil ületamiseks umbes 3 tundi. Teisel pool piiri meie kaubikujuht jättis meid maha ja asus ise edasi teele. Ilmselt läks Poola poole pealt vetsupaberit ostma (kuulujutt levis, et nii tehakse, sest poolas on odavam WC paber?? meie sellest vahest küll aru ei saanud)