Nii palju siis Tarnowist häälega edasi liikumisest - sattusime hoopis vana rongi peale. Kõik läks nii tegelikult ilma tõttu, kuna enne bussijaama jõudmist hakkas sadama ja meid ähvardas äikesevihma alla jäämine. Enne olime veel mõelnud, et huvitav millised rongid siin sõidavad ning nüüd olime peagi ise sinna peale kiirutamas. Rutuga ostsime piletid. 8 minutit rongini aega, läksime pelmeene ostma, mille valmistamiseks kuluvat 6 minutit. Jõudsime veel viimasel hetkel rongi peale hüpata, kui ta juba vilina saatel jaamast väljus.
Me mõtlesime, et kaua see rong 60 km pikkust vahemaad ikka saab sõita ning üritasime ära arvata kui kaugel juba oleme, kuid meie üllatuseks võttis selle vahema läbimine aega lausa 2 tundi. Jõudsime linna nimega Novy Sacz, kust enne teele asumist veel kohalikud õlled jõudsime kaasa osta ja bussipeatuse pingil Poola jõudmist tähistada.
Asusimegi hääletama. Eesmärgiks olime seadnud ühe Slovakkia linna Kosice, mis kuskil 200 km kaugusel asus. Meist sõitis mööda hulgaliselt võistlusratturite autosid ja muid tegelasi. Kuskil 10 min hiljem saime ühe Poola noormehe peale, kes sõitis piirile ning oli nõus meid seal maha panema. Kahjuks ta küll inglise keelt ei osanud, aga oli aru saada, et tegu heasüdamliku poisiga. Lõpuks sõitis ta meie pärast 20 km Slovakkia lähimasse linna, et meil oleks hea hääletada.
Olime kuskil X kohas, kus ei olnud ühtegi hingelist peale tankla müüja, kes meid kahtlustavalt puuris kui me võileiba oma noaga pooleks lõigata üritasime. Pärast kehakinnitust asusime hääletama, kuid meie üllatuseks ei sõitnud sellel teel ühtegi autot. See küll õige asi ei saa olla, sest tee Kosice linna peaks küll suur magistraal olema. Google mapi pealt selguski, et Poola poiss oli meid vales kohas maha pannud. Mis seal ikka - asusime jala õige tee poole, kui keegi juba peatus. See oli see sama eelmine autojuht - ta seletas, et ta ema oli ta tagasi saatnud vaatama kas meiega ikka kõik korras. Meie selgituste peale viskas ta meid ka õigesse kohta suure maantee äärde, kus oli kordades rohkem liiklust.
See õhtu oli vist meie jaoks esimeseks õppetunniks, et vastu ööd ei tasu hääletada. Juba hakkas hämarduma, aga meie seisime ikka suure maante ääres ning üritasime jõuda linna, kus meid keegi tegelikult ei oodanud. Arutasime, kas on mõttekam magada bussipeatuses või minna kuskile rohu sisse ööbima. Jäime siiski bussijaama tsemendist põrandale, kuna kartsime metsloomi.
Ütleme nii, et öö oli huvitav - külmal tsementpõrandal magamine, saateks pidevalt möödavoorivad autod. Ikka maru külm ja kõva on nii magada, ei anna just hotelliga võrrelda. Aga me saime hakkama - juba kell 6 hakasime edasi hääletama, et uuesti graafikusse saada.
Järgmises autos, kelle kinni püüdsime, oli 2 slovakkia noormeest, kes ilmselt Kosice linna tööle läksid. NAd küll inglise keelt ei rääkinud, kuid viskasid meid siiki linnast väljaviivale teele ära, et meil sealt hea hääletada oleks.
Edasi võttis meid peale noor naine, kes natuke ka meiega rääkida oskas. Saime temaga järgmisse linna ning kaasa kingituseks tüüpilisi Slovakkia küpsiseid. Tegime hommikukohvi McDonaldsis ning traditsioonilised hüppepildid ning asusime edasi teele.
Pärast seda kui olime linnast välja tee leidnud, saime ühe toreda mehe auto peale, hiljem selgus, et ta on politseinik. Temaga saime kuni järgmise piirini ning nautisime õlut juba Ungari pinnal.
No comments:
Post a Comment