Unagri tervitas meid soojalt - lõõskava päikese käes leidsime juba piiripunktis 2 rekkameest, kes meid olid nõus edasi sõidutama. Kuna politsei kontrollis rekkamehi karmilt ja seal üle 1 kaassõitja ei tohtinud olla, oli variandiks erinevate rekkadega minek. Ma poleks reisi algul isegi mõelnud selle peale, et võiks eraldi minna, aga siiamaani ainult head kogemused olid hirmu 0 lähedaseks muutnud.
Mina läksin vanema rejkkamehe autosse ja Karolin läks noorema omasse. Pidime kokku saama linnas Debrechen, mida olime ka korduvalt juhtidega üle kinnitanud. Suhtlesime Karoliniga smside abil ning vahepeal helistasime. Seni oli kõik hästi, kuni Karo helistas, et nende rekka keeras kuhugi ära. Mina sõitsin enda omaga aina Rumeenia piiri poole, aga tema oli kuskil inimasustusest eraldatud paigas. See hetk oli kerge reality-check. Kaks blondi tüdrukut, üksi eraldi autodes, keelt ei oska, telefonid tühjad. Minu juht tahtis mind kangesti Rumeeniasse viia, et ma seal karolini järgi ootaks, aga see oleks olnud liiga kaugel. Karolin oli kuskil x kohas, kust suuri teis välja ei viinud, põgenenud oma rekkamehe juurest, kes temaga koos duši alla tahtis minna.
Ma hüppasin oma rekkast maha Debrecheni linnas, et sealt Nyregihazasse sõita, sest olime KAroliniga kokku leppinud, et saame seal kokku. Ütleme nii, et mind valdasid väga vastakad tunded. Ühest küljest oli põnev, aga samas oli selline tunne, et nii meie reis lõpebki, enam ma oma reisikaaslast ei näe.
Ega mul midagi üle ei jäänud, tegin uue sildi ja hakkasin hääletama. Sain kohe peale, juhiks oli Palestiina mees, käed tätoveeringutega kaetud. Võtsin pipragaasi kätte ja mõtlesin, et kui ta nüüd kuskile võssa sõidab, lasen seda talle silma. Õnneks oli mees nii tore, et viis mind linna ära, kuigi ise tegelikult sinna ei pidanudki minema. Tundsin end turvalisemalt, kuna ta meenutas mulle türgi sõber Erolit. Isegi muusika ja autos olev lõhn oli sama.
Jõudsin linna ja esimesena otsisin koha kus telefoni laadida. Karolin oli vahepeal asustatud kohta jõudnud ja andis teada, et saab kuidagi siia. Leppisime kokku, et kohtume rongijaamas. Hingasin kergendatult, kuigi ärevus oli ikka hinges, sest enne kui ma teda nägin, et olnud ma milleski kindel.
Sain veidi aega rongijaamas oodata ja raamatut lugeda, kui nägin selle hetke kõige õnnelikumat pilti - Karolin tuli, ise küll näost päikese poolt põlenud, aga täiesti elus. Uskumatu! Me mõlemad oleme elus ja terved.
Kuna olime nii palju aega kaotanud, otsustasime kohe üritada edasi Rumeenia poole hääletada. Saime kohe aru, et õhtul pole mõtet pingutada, sest jõuaksime kuhugi tundmatusse paika vastu ööd ja peaksime ilmselt õues ööbima. See oli aga pärast sellist päeva liig mis liig. Kõndisime tagasi kesklinna, päästja McDonaldsi poole, kust otsisime endale hotelli. Hotell asus keskväljakul ning oli meie selle õhtu päästjaks. Muidu ei oskakski hinnata pehme voodi ja duši olemasolu, kui poleks selliseid asju läbi elanud.
No comments:
Post a Comment