Aeg, mille Rumeenias veetsime, möödus rahulikult. Magasime hommikuti kaua, käisime väljas hängimas ja tegime õhtuti süüa ning käisime väljas. Kolmandal päeval käisime matkamas kohaliku kloostri juures - see oli tõesti imeilus kogemus. Imeilusat rumeeniakeelset vaimulikku laulu kuulates tekkis eriline tunne. Me istusime lihtsalt üle tunni aja selle kloostri aias ja kuulasime seda ebamaise kõlaga laulu.
Viimastel päevadel otsustasime, et tahaks pruunimaks ka saada ning otsisime üles kohaliku "Ranna", mis kujutas endast järves asuva ujuva basseiniga päevituskülakest. Jõime külma rumeenia õlut ja nautisime päikese käes kokteile. Vot see oli alles puhkus!
Saabuski hüvastijätmise hetk, liiga kiirelt. Ega meil midagi üle ei jäänud, olime isegi oma Iasis viibimise aja plaanitust pikemaks venitanud. Teadsime, et tahame koju läbi Ukraina minna, aga meil polnud õrna aimugi mis meid seal ees ootab - kas üldse lastakse üle piiri. Karolin tahtis kohe hakata piirivalvuritele pistist pakkuma, sest Keenias on see tavaline asi. Pärast konsulteerimist ühe sõbrannaga, kes oli Ukrainas elanud, otsustasime siiski, et proovime algul ilma raha pakkumata.
Et Iasist edasi hääletada, pidime ühistranspordiga linna äärde sõitma. Sinnasõit läks valutult, aga juba meie hääletamise punktis hakkasid meid piidlema nilbed ehitustöölised. Tundsime end nagu vaatamisväärsusena.
Me ei pidanud kaua ootama, kui juba üpks vanem härrasmees oma autoga peatus. Küsisin, kas ta läheb piirile ning pärast jaatavast noogutust istusin autosse. Karo ei jõudnud veel autosse istudagi, kui see vanamees hakkas juba mu põlve kahtlaselt puudutama. Saime aru, et see asi õige pole ja võtsime oma asjad kiiresti autost välja. See nilbe vanamees aga lihtsalt vahtis meid ja sõitis teisele poole teed peatuma, et oma nilbet piidlemist sealt jätkata. Mingi hetk ta vist õnneks tüdines ning sõitis minema.
Varsti pärast seda peatus üks tore rekkajuht ja võttis meid peale. Tuli välja, et ta oli poolakas ja sõidab sinna kuhu meil Ukrainas vaja - Chernivtsisse. Saime temaga piirile ja leppisime kokku, et lähem eeraldi üle ning kohtume teisel pool.
Piiri ületamine polnudki nii hull kui ma olin oodanud. Jalakäijad lasti üsna kiirelt üle. Pidime küll 4-5 korda ühest putkast teise käima, aga lõpuks olime peaaegu Ukrainas. Veel üks kontroll kahtlaste noormeeste poolt, kellest üks oleks vist meilt küll pistist tahtnud, kuid saanud aru, et me keelt ei mõika, lasi ta minna.
Saime veel templikese oma passidesse, et sisenesime Ukrainasse. Küll oli nüüd hea tunne!
No comments:
Post a Comment