Poola: Lublin - Warssaw

Kell oli keskpäeva paiku, kui asusime edasi hääletama. Tegelikult oleksime suurima heameelega kuhugi sööma läinud, aga ainsas piiril asuvas kohvikus ei saanud kaardiga maksta. Kõhukorina saatel, püüdsimegi kohe ühe härrasmehe auto kinni. Ta viis meid Zamosci linna, kus käisime kaubanduskeskuses söömas ja hiljem otsisime koha ujumiseks ja päevitamiseks. Rannast lahkudes, hakkas meiega vestlema mingi mees, kes oli meid juba rannas märganud. Tuli välja, et ta on Poola kuulus filmirežissöör ja on selles linnas filmifestivali tõttu. Ta viskas meid linna piirile, et saaksime sealt edasi hääletada ning kinkis DVD oma filmiga. :D
Linna piiril ei pidanud me 5 minutitki ootama, kui juba peatus üks auto, mille juhiks olid tõelised jõmmid, muss sees käimas ja õllepudel lahti korgitud. Aga need jõmmid osutusid tõeliselt nunnudeks poisteks. Üritasime nendega pool-inglise keeles - pooleldi vene-poola keeles rääkida. Nende välimuselt oleks võinud arvata, et tuleb rullnokalik sõit, aga see osutus vastupidiseks - nad olid nii korralikud ja turvalised. Lublinis viisid nad meid veel vanalinna piirile ära ning kutsusid Varssavisse kaasa. Oma ainsad pildid autojuhtidega tegime just nendega.
Lublinis oli samal ajal mingi festival, mis meenutas veidi Tallinna vanalinnapäevi. Käisime söömas traditsioonilist Poola toitu, milleks oli meelestult suur ja maitsev hamburger koos lisanditega. Tõeliselt hea ja odav! Ööseks läksime oma CS hostide juurde, kelleks oli noor pere, kus kasvas ka 2 aastane poeg. Nad olid ülimalt külalislahked ja toredad meiega. Lublin jättis küll imelise mulje ning kindlasti väärib tagasiminemist.
Hommikul asusime jälle varakult teele, sest nii kurb kui see ka polnud, oli meie reis peaaegu läbi. Samal õhtul pidime minema Warssavis bussi peale, mis meid tagasi reaalsusesse tõi.
Orienteerusime linnast välja viivale teele, ja kõige magusamas kohas leidsime ühe tüdrukute paari, kes ka üritasid hääletada. Oli kohe näha, et nad ei ole professionaalid (mitte, et me esihääletajad oleksime, kuid olime juba piisavalt kogemusi saanud). Esiteks hääletasid nad liiga hoovõturea lõpus, teiseks ei näinud nad sellised välja, et iga autojuht neid peale tahaks võtta. Andsime neile veel soovitusi natuke eespool hääletada ja ootasime kuni nad peale saaks. Kui me üle poole tunni oodanud olime, ja nad ikka polnud auto peale saanud, asusime ka ise neist tagapool hääletama, et nende suhtes viisakust üles näidata. Õnneks peatselt said nad ka lõpuks auto peale ja vähem kui 5 minuti möödudes ka meie. Meid võttis peale üks linnuvaatlejast onu, kes väga hästi inglise keelt rääkis. Ta viis meid poolele teele, sest pidi ise kuskile metsa vahele pöörama. Jäime siis selle suure tee peale edasi hääletama.
Kohe peatus üks kamp noori, kellest keegi inglise keelt ei rääkinud. istusimegi seal siis ja üritasime natuke suhelda google translate abil. Nad helistasid oma sõpradele, kes ka kuhugi teel olid, ja ühes bensujaamas toimus sõitjate vahetus. Meie autosse tuli üks kutt, kes tõlgiks hakkas :D Tuli välja, et tegu on usklike noortega, kes Dominiiklaste hulka kuulusid. Autojuhi vend resideerub Tallinna Dominiiklaste ordus. Nad olid teel Warssavise mingi sõbra mungaks? kuulutamisele. On alles kirju maailm.
nad lubasid, et kui järgmine kord Lublinisse tuleme, saame kirikus magada. Üks noormees võttis meie kontakti ka, eks näeb kas kuuleme neist veel või ei. Ka nemad olid nii toredad, et viisid meid Warssavi kesklinna, kus me suurest palavusest higistena, randa otsima asusime.
Leidsime teisel pool jõge koha, nimega Laplaya, kus oli kokku veetud liiv ja lamamistoolid. Jõime külma õlut ja võtsime päikest, vahepeal jahutuseks duši võttes. Nii mõnus lõpp meie seiklusele!
Kui päike enam ei võtnud, asusime kesklinna poole teele, et veel enne lõputut bussisõitu keha kinnitada.
Ütlesime Warssavile head aega ja asusime teele. Teekond näis lõputu... buss hilines tund aega ning pärast sellist bussisõitu Tallinna külmade tuulte kätte astuda polnud üldse meeldiv.
Selleks korraks oligi reis läbi. Nüüd on ainud paar Rumeenia õlut ja mälestused, mis seda võimast reisi meenutama jäävad.
Järgmisel aastal uuesti!

Lviv ja tee Poola

Enne kui mu mälu lõplikult tuhmub, kirjutan siia üles meie reisi viimased osad. nagu eelnevas postituses kirjas, oli meie Lvivi sõit üsna huvitav :D Meie reisiseltskond oli super, aga juhi sõidustiil küll kriitikat ei kannata. Kogu tee, mis ma seal autos viibisin, suutsin vaid mõelda, et mis siis saab kui me nüüd õnnetuse teeme. Mul ei ole kindlustust, mis Ukrainas kehtiks, ja mu vanemad peaks kogu ravikulu kinni maksma. Külmavärinad tulid peale, muud ei jäänud üle kui parimat loota ja palvetada.
Süda hakkas vist mitu korda rahulikumalt lööma, kui linna piiri ületasime. Lviv on päris suur linn -  ligi 800 000 elanikuga, nii et kesklinnas õige koha leidmine võttis omajagu aega. Kui autost väljusime, kinkis autojuht meile vana hõbemündi, ilmselt hea õnne jaoks. Mõtlesime Karoliniga, et poolitame selle ja jätame õnnetalismaniks.
Kuna meil oli kinnisideeks ööbida kirikus ja Lvivis oli meil ainult tagavara couchsurfingu koht ühe tüdruku juures, kes väga sõbralik ei tundunud, siis võtsime julguse kokku ja läksime ühte katedraali kesklinnas luba küsima. Inimesed olid küll väga sõbralikud, kuid jätsime vist veidi ebastabiilse mulje oma sooviga kirikus ööbida. Igal juhul ei olevat see selles kirikus võimalik ja meile hakati kohe mingit öömaja otsima. Seda me ka ei soovinud. Läksime ühte kohvikusse ja hakkasime mõtlema, mida edasi teha. Hosteleid vaadates, leidsime suurepärase pakkumise ühes kesklinna kohas. Maksime vist 5 euri öö eest, kui sedagi. Panime oma asjad sinna ja läksime viimast õhtut nautima, riietasime end lausa pidulikult pikkadesse kleitidesse.
Nii mõnus sume suveõhtu, tõeline nauding. Sõime pelmeene ja nautisime külma Ukraina õlut. Natuke sain veel vene keelt praktiseerida, kui selgus et selles kohvikus kaardiga maksta pole võimalik. Õnneks kõik laabus hästi, pärast poolt tundi sularahaautomaadi otsimist.
Järgmisel päeval oli meie äratus juba varahommikul, et hääletada poola piiri poole. Meil polnud õrna aimugi, kas ja kui kiiresti meid sealt üle lastakse, pistise pakkumiseks meil sularaha enam ei olnud.
Pärast teeküsimisi, sõitsime ühistranspordiga linna äärde ja võtsime koha sisse ühel ohutussaarel. Peale meie oli seal teisigi hääletajaid, kes ilmselt oma igapäevaostlemisi tegemas käinud olid ja nüüd mitteametlike taksode peale tunglesid.
Selles mõttes me läksime riski peale välja, et valisime piiriületuseks koha, kust jalakäijad üle minna ei tohtinud. Lootsime, et auto, mille peale saame, sõidab üle piiri. Kuskil 5 minuti pärast peatuski väike kaubik, kus peale meie oli veel mingi breketitega noormees ja mingi onu veel. See eesistmel olnud onu väljus paarikümne km pärast, breketitega noormees tahtis ka üle piiri saada.
Jõudsimegi piiripunkti, sabad olid meeletud. Saime seal istuda, päikest võtta, veel istuda ja oodata. Autot kontrolliti kolme erineva inimese poolt, nagu meidki. Samas inimesed tundusid sõbralikumad kui Rumeenia poolsel piiril.
Kokku läks meil ületamiseks umbes 3 tundi. Teisel pool piiri meie kaubikujuht jättis meid maha ja asus ise edasi teele. Ilmselt läks Poola poole pealt vetsupaberit ostma (kuulujutt levis, et nii tehakse, sest poolas on odavam WC paber?? meie sellest vahest küll aru ei saanud)

Seiklused Ukrainas

Kaks blondi tüdrukut istuvad tee ääres, silmapiiril ainult rida rekkaid ja saatjaks kõrvetav päike.
Kuna olime oma rekkajuhiga kokku leppinud, et saame teisel pool piiri kokku, jäime teda ootama. Aga jama oli selles, et meil polnud õrna aimugi kui kaua tal minna võib. See autode rida, mis oli Ukraina poole peal, ei näidanud liikumise märkigi. Otsustasime, et ootame mingi aja selle lõõskava päikese käes ja siis hääletame edasi. Pea 40 kraadises kuumuses passida on ikka tõeliselt rammestav. Otsisime oma sildid välja ja hakkasime pärast pooletunnist ootamist edasi hääletama.
Mingi hetk võttis meid peale üks natuke kahtlane väikekaubik, kõva Ukraina tümps sees käimas, juhiks keskealine mees ja kaassõitjateks 2 teist meest. Just enne olime me mõelnud, et ei istu autosse, kus on meist arvuliselt rohkem mehi, kuid tegime seda siiski. Meie õnneks kaks kaasreisijat väljusid paari km pärast. Juht proovis meiega ukraina keelt rääkida, aga kuna me aru ei saanud, läks ta kergelt närvi ja sõitis kahtlaselt. ta tahtis, et ma eesistmele roniks, kuid ma ei julgenud ja Karolin arvas ka, et see pole hea mõte. Selle peale ta vist ärritus veelgi ja tegi imelikke nägusid. Mingil hetkel helistas ta kellelegi ja keeras metsa vahele. Me muidugi olime juba šokeeritud ja ütlesime talle, et tahame maha. Tema aga kinnitas, et 5 minutit,  ta tuleb kohe tagasi. Karoliniga pidasime plaani, et kas jookseme minema, aga juba oli mees tagasi. Ilmselt tegi ta lihtsalt metsapeatuse, aga meie hirm oli juba meile igasuguseid mõtteid pähe istutanud.
Pärast suhtus see mees meisse eriti kahtlustavalt, sest me arvasime, et äkki ta tahab meid ahistada. Kui ta meid enne linna sissesõitu maha pani, hingasime kergendatult. Olime elus ja terved.
Läksime bensiinijaama, et uurida kuidas linna saab, seal olid nii toredad inimesed, kes isegi inglise keelt rääkisid ja meile raha vahetasid. Saime teada, et varsti läheb buss kesklinna, muidu oleks liiga pikk maa. Läksimegi oma kodinatega bussi peale ja pärast väikest jalutuskäiku peatusest, olimegi selles kaunis linnas.
Ukraina üllatas meid oma odavusega. 1,5 euro eest sai suure prae ja õlle. Ja mitte mingis suvalises kohas, vaid täiesti korralikus kohvikus, kus oli isegi wifi. Kuna meil oli õhtuks ööbimine olemas, aga tahtsime omapead ringi vaadata, jätsime kotid söögikohta ja läksime pilte tegema. Chernivtsi on tõeliselt ilus linn! Ühe euro eest saime umbes 24 Ukraina raha. Käisime ka pangas seda vahetamas ja raha välja võtmas, sest kaardimaksega on seal lood mitte nii lillelised kui Eestis.
Õhtul kohtusime oma hostiga, kelleks oli 40 aastane Ungari mees. Oma suure suhtlemisvajadusega, külvas ta meid üle teadmistega ukraina kohta. Hommikul, enne kui Lvivi poole teele asusime, tegi ta meile veel 2 tunnise tuuri linnas. Juba pidimegi head aega sellele väikesele Ukraina linnale ütlema.
Hääletamine Lvivi ei võtnud ka kaua aega. Saime jälle mingi kaubiku peale, kus oli 2 noormeest ja üks naine. Kaubiku tagaosa oli tühi, ainult üks lahtine kaheinimese pink oli sinna pandud. Isegi põranda külge polnud seda kinnitatud. Mis seal ikka, istusime sisse ja olime õnnelikud, et meil nii palju ruumi seal furgoonis on. Pärast väikest vestlust tuli välja, et see lõbus seltskond sõidab Lvivi, et teha viisat Eestisse minekuks. Milline kokkusattumus!
Teed Ukrainas on küll hullemad kui põld. Meie sõit nägi välja nii, et me kaubiku tagaosas lendasime koos pingiga, samal kui meie juht 120 km tunnikiirusega maastikusõitu ühest august teise tegi.

Rahulikult Rumeenias :P

Aeg, mille Rumeenias veetsime, möödus rahulikult. Magasime hommikuti kaua, käisime väljas hängimas ja tegime õhtuti süüa ning käisime väljas. Kolmandal päeval käisime matkamas kohaliku kloostri juures - see oli tõesti imeilus kogemus. Imeilusat rumeeniakeelset vaimulikku laulu kuulates tekkis eriline tunne. Me istusime lihtsalt üle tunni aja selle kloostri aias ja kuulasime seda ebamaise kõlaga laulu.
Viimastel päevadel otsustasime, et tahaks pruunimaks ka saada ning otsisime üles kohaliku "Ranna", mis kujutas endast järves asuva ujuva basseiniga päevituskülakest. Jõime külma rumeenia õlut ja nautisime päikese käes kokteile. Vot see oli alles puhkus!
Saabuski hüvastijätmise hetk, liiga kiirelt. Ega meil midagi üle ei jäänud, olime isegi oma Iasis viibimise aja plaanitust pikemaks venitanud. Teadsime, et tahame koju läbi Ukraina minna, aga meil polnud õrna aimugi mis meid seal ees ootab - kas üldse lastakse üle piiri. Karolin tahtis kohe hakata piirivalvuritele pistist pakkuma, sest Keenias on see tavaline asi. Pärast konsulteerimist ühe sõbrannaga, kes oli Ukrainas elanud, otsustasime siiski, et proovime algul ilma raha pakkumata.
Et Iasist edasi hääletada, pidime ühistranspordiga linna äärde sõitma. Sinnasõit läks valutult, aga juba meie hääletamise punktis hakkasid meid piidlema nilbed ehitustöölised. Tundsime end nagu vaatamisväärsusena.
Me ei pidanud kaua ootama, kui juba üpks vanem härrasmees oma autoga peatus. Küsisin, kas ta läheb piirile ning pärast jaatavast noogutust istusin autosse. Karo ei jõudnud veel autosse istudagi, kui see vanamees hakkas juba mu põlve kahtlaselt puudutama. Saime aru, et see asi õige pole ja võtsime oma asjad kiiresti autost välja. See nilbe vanamees aga lihtsalt vahtis meid ja sõitis teisele poole teed peatuma, et oma nilbet piidlemist sealt jätkata. Mingi hetk ta vist õnneks tüdines ning sõitis minema.
Varsti pärast seda peatus üks tore rekkajuht ja võttis meid peale. Tuli välja, et ta oli poolakas ja sõidab sinna kuhu meil Ukrainas vaja - Chernivtsisse. Saime temaga piirile ja leppisime kokku, et lähem eeraldi üle ning kohtume teisel pool.
Piiri ületamine polnudki nii hull kui ma olin oodanud. Jalakäijad lasti üsna kiirelt üle. Pidime küll 4-5 korda ühest putkast teise käima, aga lõpuks olime peaaegu Ukrainas. Veel üks kontroll kahtlaste noormeeste poolt, kellest üks oleks vist  meilt küll pistist tahtnud, kuid saanud aru, et me keelt ei mõika, lasi ta minna.
Saime veel templikese oma passidesse, et sisenesime Ukrainasse. Küll oli nüüd hea tunne!

Ungarist otse sihtpunkti

Kuigi Ungari oli meid oma seiklustega veidi ära ehmatanud, ei löönud me risti ette ja asusime varavalges Rumeenia poole teele. Teadsime, et meil on läbida 600 km, mis tundus küll ebareaalne maa. Siiski olime väga optimistlikud ja lootsime õhtuks kohale jõuda. Siis me veel ei teadnud, millised teed mägede vahel meid ees ootavad.
Saime natuke aega hääletada, kui meid võttis peale punt noormehi. Saime teada, et nad sõidavad Rumeeniasse ja tulid Tšehhist. Juhuslikult selgus, et nad sõidavadki läbi selle linna, mis meie sihtpunktiks oli. Milline juhuslik vedamine!
Sõitsime vaikselt 5kesi ühes autos 14 tundi läbi Transilvaania imeliste vaadete. Vastu ööd jõudsime Iasi - milline kergendus, olimegi kohal.
Jätsime juba sõbraks saanud poistega hüvasti ja asusime kesklinna poole teele, et seal šampust juua ja tähistada, Saime kokku ka oma sõbra Ioni ja tema sõbraga. Natuke aega nautisime hetke ja asusime oma kodu poole teele. Sel õhtul olime nii läbi, et ei jaksanud midagi muud teha kui ainult magama minna. Korter oli rahvast täis, sest peale Ioni, elas seal ka üks noorpaar ja lisaks meile jäi samasse tuppa ööbima ka Ioni kodutu sõber. Seal me siis magasime - kolmekesi ühel voodil ja tundmatu poiss põrandal.

Seiklused Ungaris

Unagri tervitas meid soojalt - lõõskava päikese käes leidsime juba piiripunktis 2 rekkameest, kes meid olid nõus edasi sõidutama. Kuna politsei kontrollis rekkamehi karmilt ja seal üle 1 kaassõitja ei tohtinud olla, oli variandiks erinevate rekkadega minek. Ma poleks reisi algul isegi mõelnud selle peale, et võiks eraldi minna, aga siiamaani ainult head kogemused olid hirmu 0 lähedaseks muutnud.
Mina läksin vanema rejkkamehe autosse ja Karolin läks noorema omasse. Pidime kokku saama linnas Debrechen, mida olime ka korduvalt juhtidega üle kinnitanud. Suhtlesime Karoliniga smside abil ning vahepeal helistasime. Seni oli kõik hästi, kuni Karo helistas, et nende rekka keeras kuhugi ära. Mina sõitsin enda omaga aina Rumeenia piiri poole, aga tema oli kuskil inimasustusest eraldatud paigas. See hetk oli kerge reality-check. Kaks blondi tüdrukut, üksi eraldi autodes, keelt ei oska, telefonid tühjad. Minu juht tahtis mind kangesti Rumeeniasse viia, et ma seal karolini järgi ootaks, aga see oleks olnud liiga kaugel. Karolin oli kuskil x kohas, kust suuri teis välja ei viinud, põgenenud oma rekkamehe juurest, kes temaga koos duši alla tahtis minna.
Ma hüppasin oma rekkast maha Debrecheni linnas, et sealt Nyregihazasse sõita, sest olime KAroliniga kokku leppinud, et saame seal kokku. Ütleme nii, et mind valdasid väga vastakad tunded. Ühest küljest oli põnev, aga samas oli selline tunne, et nii meie reis lõpebki, enam ma oma reisikaaslast ei näe.
Ega mul midagi üle ei jäänud, tegin uue sildi ja hakkasin hääletama. Sain kohe peale, juhiks oli Palestiina mees, käed tätoveeringutega kaetud. Võtsin pipragaasi kätte ja mõtlesin, et kui ta nüüd kuskile võssa sõidab, lasen seda talle silma. Õnneks oli mees nii tore, et viis mind linna ära, kuigi ise tegelikult sinna ei pidanudki minema. Tundsin end turvalisemalt, kuna ta meenutas mulle türgi sõber Erolit. Isegi muusika ja autos olev lõhn oli sama.
Jõudsin linna ja esimesena otsisin koha kus telefoni laadida. Karolin oli vahepeal asustatud kohta jõudnud ja andis teada, et saab kuidagi siia. Leppisime kokku, et kohtume rongijaamas. Hingasin kergendatult, kuigi ärevus oli ikka hinges, sest enne kui ma teda nägin, et olnud ma milleski kindel.
Sain veidi aega rongijaamas oodata ja raamatut lugeda, kui nägin selle hetke kõige õnnelikumat pilti - Karolin tuli, ise küll näost päikese poolt põlenud, aga täiesti elus. Uskumatu! Me mõlemad oleme elus ja terved.
Kuna olime nii palju aega kaotanud, otsustasime kohe üritada edasi Rumeenia poole hääletada. Saime kohe aru, et õhtul pole mõtet pingutada, sest jõuaksime kuhugi tundmatusse paika vastu ööd ja peaksime ilmselt õues ööbima. See oli aga pärast sellist päeva liig mis liig. Kõndisime tagasi kesklinna, päästja McDonaldsi poole, kust otsisime endale hotelli. Hotell asus keskväljakul ning oli meie selle õhtu päästjaks. Muidu ei oskakski hinnata pehme voodi ja duši olemasolu, kui poleks selliseid asju läbi elanud.

Poola-Slovakkia

Nii palju siis Tarnowist häälega edasi liikumisest - sattusime hoopis vana rongi peale. Kõik läks nii tegelikult ilma tõttu, kuna enne bussijaama jõudmist hakkas sadama ja meid ähvardas äikesevihma alla jäämine. Enne olime veel mõelnud, et huvitav millised rongid siin sõidavad ning nüüd olime peagi ise sinna peale kiirutamas. Rutuga ostsime piletid. 8 minutit rongini aega, läksime pelmeene ostma, mille valmistamiseks kuluvat 6 minutit. Jõudsime veel viimasel hetkel rongi peale hüpata, kui ta juba vilina saatel jaamast väljus.
Me mõtlesime, et kaua see rong 60 km pikkust vahemaad ikka saab sõita ning üritasime ära arvata kui kaugel juba oleme, kuid meie üllatuseks võttis selle vahema läbimine aega lausa 2 tundi. Jõudsime linna nimega Novy Sacz, kust enne teele asumist veel kohalikud õlled jõudsime kaasa osta ja bussipeatuse pingil Poola jõudmist tähistada.
Asusimegi hääletama. Eesmärgiks olime seadnud ühe Slovakkia linna Kosice, mis kuskil 200 km kaugusel asus. Meist sõitis mööda hulgaliselt võistlusratturite autosid ja muid tegelasi. Kuskil 10 min hiljem saime ühe Poola noormehe peale, kes sõitis piirile ning oli nõus meid seal maha panema. Kahjuks ta küll inglise keelt ei osanud, aga oli aru saada, et tegu heasüdamliku poisiga. Lõpuks sõitis ta meie pärast 20 km Slovakkia lähimasse linna, et meil oleks hea hääletada.
Olime kuskil X kohas, kus ei olnud ühtegi hingelist peale tankla müüja, kes meid kahtlustavalt puuris kui me võileiba oma noaga pooleks lõigata üritasime. Pärast kehakinnitust asusime hääletama, kuid meie üllatuseks ei sõitnud sellel teel ühtegi autot. See küll õige asi ei saa olla, sest tee Kosice linna peaks küll suur magistraal olema. Google mapi pealt selguski, et Poola poiss oli meid vales kohas maha pannud. Mis seal ikka - asusime jala õige tee poole, kui keegi juba peatus. See oli see sama eelmine autojuht - ta seletas, et ta ema oli ta tagasi saatnud vaatama kas meiega ikka kõik korras. Meie selgituste peale viskas ta meid ka õigesse kohta suure maantee äärde, kus oli kordades rohkem liiklust.
See õhtu oli vist meie jaoks esimeseks õppetunniks, et vastu ööd ei tasu hääletada. Juba hakkas hämarduma, aga meie seisime ikka suure maante ääres ning üritasime jõuda linna, kus meid keegi tegelikult ei oodanud. Arutasime, kas on mõttekam magada bussipeatuses või minna kuskile rohu sisse ööbima. Jäime siiski bussijaama tsemendist põrandale, kuna kartsime metsloomi.
Ütleme nii, et öö oli huvitav - külmal tsementpõrandal magamine, saateks pidevalt möödavoorivad autod. Ikka maru külm ja kõva on nii magada, ei anna just hotelliga võrrelda. Aga me saime hakkama - juba kell 6 hakasime edasi hääletama, et uuesti graafikusse saada.
Järgmises autos, kelle kinni püüdsime, oli 2 slovakkia noormeest, kes ilmselt Kosice linna tööle läksid. NAd küll inglise keelt ei rääkinud, kuid viskasid meid siiki linnast väljaviivale teele ära, et meil sealt hea hääletada oleks.
Edasi võttis meid peale noor naine, kes natuke ka meiega rääkida oskas. Saime temaga järgmisse linna ning kaasa kingituseks tüüpilisi Slovakkia küpsiseid. Tegime hommikukohvi McDonaldsis ning traditsioonilised hüppepildid ning asusime edasi teele.
Pärast seda kui olime linnast välja tee leidnud, saime ühe toreda mehe auto peale, hiljem selgus, et ta on politseinik. Temaga saime kuni järgmise piirini ning nautisime õlut juba Ungari pinnal.