Poola: Lublin - Warssaw

Kell oli keskpäeva paiku, kui asusime edasi hääletama. Tegelikult oleksime suurima heameelega kuhugi sööma läinud, aga ainsas piiril asuvas kohvikus ei saanud kaardiga maksta. Kõhukorina saatel, püüdsimegi kohe ühe härrasmehe auto kinni. Ta viis meid Zamosci linna, kus käisime kaubanduskeskuses söömas ja hiljem otsisime koha ujumiseks ja päevitamiseks. Rannast lahkudes, hakkas meiega vestlema mingi mees, kes oli meid juba rannas märganud. Tuli välja, et ta on Poola kuulus filmirežissöör ja on selles linnas filmifestivali tõttu. Ta viskas meid linna piirile, et saaksime sealt edasi hääletada ning kinkis DVD oma filmiga. :D
Linna piiril ei pidanud me 5 minutitki ootama, kui juba peatus üks auto, mille juhiks olid tõelised jõmmid, muss sees käimas ja õllepudel lahti korgitud. Aga need jõmmid osutusid tõeliselt nunnudeks poisteks. Üritasime nendega pool-inglise keeles - pooleldi vene-poola keeles rääkida. Nende välimuselt oleks võinud arvata, et tuleb rullnokalik sõit, aga see osutus vastupidiseks - nad olid nii korralikud ja turvalised. Lublinis viisid nad meid veel vanalinna piirile ära ning kutsusid Varssavisse kaasa. Oma ainsad pildid autojuhtidega tegime just nendega.
Lublinis oli samal ajal mingi festival, mis meenutas veidi Tallinna vanalinnapäevi. Käisime söömas traditsioonilist Poola toitu, milleks oli meelestult suur ja maitsev hamburger koos lisanditega. Tõeliselt hea ja odav! Ööseks läksime oma CS hostide juurde, kelleks oli noor pere, kus kasvas ka 2 aastane poeg. Nad olid ülimalt külalislahked ja toredad meiega. Lublin jättis küll imelise mulje ning kindlasti väärib tagasiminemist.
Hommikul asusime jälle varakult teele, sest nii kurb kui see ka polnud, oli meie reis peaaegu läbi. Samal õhtul pidime minema Warssavis bussi peale, mis meid tagasi reaalsusesse tõi.
Orienteerusime linnast välja viivale teele, ja kõige magusamas kohas leidsime ühe tüdrukute paari, kes ka üritasid hääletada. Oli kohe näha, et nad ei ole professionaalid (mitte, et me esihääletajad oleksime, kuid olime juba piisavalt kogemusi saanud). Esiteks hääletasid nad liiga hoovõturea lõpus, teiseks ei näinud nad sellised välja, et iga autojuht neid peale tahaks võtta. Andsime neile veel soovitusi natuke eespool hääletada ja ootasime kuni nad peale saaks. Kui me üle poole tunni oodanud olime, ja nad ikka polnud auto peale saanud, asusime ka ise neist tagapool hääletama, et nende suhtes viisakust üles näidata. Õnneks peatselt said nad ka lõpuks auto peale ja vähem kui 5 minuti möödudes ka meie. Meid võttis peale üks linnuvaatlejast onu, kes väga hästi inglise keelt rääkis. Ta viis meid poolele teele, sest pidi ise kuskile metsa vahele pöörama. Jäime siis selle suure tee peale edasi hääletama.
Kohe peatus üks kamp noori, kellest keegi inglise keelt ei rääkinud. istusimegi seal siis ja üritasime natuke suhelda google translate abil. Nad helistasid oma sõpradele, kes ka kuhugi teel olid, ja ühes bensujaamas toimus sõitjate vahetus. Meie autosse tuli üks kutt, kes tõlgiks hakkas :D Tuli välja, et tegu on usklike noortega, kes Dominiiklaste hulka kuulusid. Autojuhi vend resideerub Tallinna Dominiiklaste ordus. Nad olid teel Warssavise mingi sõbra mungaks? kuulutamisele. On alles kirju maailm.
nad lubasid, et kui järgmine kord Lublinisse tuleme, saame kirikus magada. Üks noormees võttis meie kontakti ka, eks näeb kas kuuleme neist veel või ei. Ka nemad olid nii toredad, et viisid meid Warssavi kesklinna, kus me suurest palavusest higistena, randa otsima asusime.
Leidsime teisel pool jõge koha, nimega Laplaya, kus oli kokku veetud liiv ja lamamistoolid. Jõime külma õlut ja võtsime päikest, vahepeal jahutuseks duši võttes. Nii mõnus lõpp meie seiklusele!
Kui päike enam ei võtnud, asusime kesklinna poole teele, et veel enne lõputut bussisõitu keha kinnitada.
Ütlesime Warssavile head aega ja asusime teele. Teekond näis lõputu... buss hilines tund aega ning pärast sellist bussisõitu Tallinna külmade tuulte kätte astuda polnud üldse meeldiv.
Selleks korraks oligi reis läbi. Nüüd on ainud paar Rumeenia õlut ja mälestused, mis seda võimast reisi meenutama jäävad.
Järgmisel aastal uuesti!

Lviv ja tee Poola

Enne kui mu mälu lõplikult tuhmub, kirjutan siia üles meie reisi viimased osad. nagu eelnevas postituses kirjas, oli meie Lvivi sõit üsna huvitav :D Meie reisiseltskond oli super, aga juhi sõidustiil küll kriitikat ei kannata. Kogu tee, mis ma seal autos viibisin, suutsin vaid mõelda, et mis siis saab kui me nüüd õnnetuse teeme. Mul ei ole kindlustust, mis Ukrainas kehtiks, ja mu vanemad peaks kogu ravikulu kinni maksma. Külmavärinad tulid peale, muud ei jäänud üle kui parimat loota ja palvetada.
Süda hakkas vist mitu korda rahulikumalt lööma, kui linna piiri ületasime. Lviv on päris suur linn -  ligi 800 000 elanikuga, nii et kesklinnas õige koha leidmine võttis omajagu aega. Kui autost väljusime, kinkis autojuht meile vana hõbemündi, ilmselt hea õnne jaoks. Mõtlesime Karoliniga, et poolitame selle ja jätame õnnetalismaniks.
Kuna meil oli kinnisideeks ööbida kirikus ja Lvivis oli meil ainult tagavara couchsurfingu koht ühe tüdruku juures, kes väga sõbralik ei tundunud, siis võtsime julguse kokku ja läksime ühte katedraali kesklinnas luba küsima. Inimesed olid küll väga sõbralikud, kuid jätsime vist veidi ebastabiilse mulje oma sooviga kirikus ööbida. Igal juhul ei olevat see selles kirikus võimalik ja meile hakati kohe mingit öömaja otsima. Seda me ka ei soovinud. Läksime ühte kohvikusse ja hakkasime mõtlema, mida edasi teha. Hosteleid vaadates, leidsime suurepärase pakkumise ühes kesklinna kohas. Maksime vist 5 euri öö eest, kui sedagi. Panime oma asjad sinna ja läksime viimast õhtut nautima, riietasime end lausa pidulikult pikkadesse kleitidesse.
Nii mõnus sume suveõhtu, tõeline nauding. Sõime pelmeene ja nautisime külma Ukraina õlut. Natuke sain veel vene keelt praktiseerida, kui selgus et selles kohvikus kaardiga maksta pole võimalik. Õnneks kõik laabus hästi, pärast poolt tundi sularahaautomaadi otsimist.
Järgmisel päeval oli meie äratus juba varahommikul, et hääletada poola piiri poole. Meil polnud õrna aimugi, kas ja kui kiiresti meid sealt üle lastakse, pistise pakkumiseks meil sularaha enam ei olnud.
Pärast teeküsimisi, sõitsime ühistranspordiga linna äärde ja võtsime koha sisse ühel ohutussaarel. Peale meie oli seal teisigi hääletajaid, kes ilmselt oma igapäevaostlemisi tegemas käinud olid ja nüüd mitteametlike taksode peale tunglesid.
Selles mõttes me läksime riski peale välja, et valisime piiriületuseks koha, kust jalakäijad üle minna ei tohtinud. Lootsime, et auto, mille peale saame, sõidab üle piiri. Kuskil 5 minuti pärast peatuski väike kaubik, kus peale meie oli veel mingi breketitega noormees ja mingi onu veel. See eesistmel olnud onu väljus paarikümne km pärast, breketitega noormees tahtis ka üle piiri saada.
Jõudsimegi piiripunkti, sabad olid meeletud. Saime seal istuda, päikest võtta, veel istuda ja oodata. Autot kontrolliti kolme erineva inimese poolt, nagu meidki. Samas inimesed tundusid sõbralikumad kui Rumeenia poolsel piiril.
Kokku läks meil ületamiseks umbes 3 tundi. Teisel pool piiri meie kaubikujuht jättis meid maha ja asus ise edasi teele. Ilmselt läks Poola poole pealt vetsupaberit ostma (kuulujutt levis, et nii tehakse, sest poolas on odavam WC paber?? meie sellest vahest küll aru ei saanud)